Minu, kui vabatahtliku arvamus 8 nädala testperede tegevusest.
2015 aasta kevadel alustasid kaks peret testimise perioodi, saamaks teada, kas ja kuidas meie projekti üllad eesmärgid teostuvad ja realiseeruvad. Tänud eelkõige neile poistele ja tüdrukutele, kes meie esimesed pääsukesed olid.
Olulisim eesmärk minu jaoks oli mulle usaldatud noormehe “südame” võitmine. Kaks esimest kohtumist saime omavahel rääkida “südamest südamesse”. Püüdsin niipalju kui võimalik aidata sellel meeldival poisil taastada usk endasse, oma tegemistesse ja tulevikuplaanidesse.
Kõige rohkem soovisin, et ta ei võtaks mind kui järjekordset “tädi”, kes noomib ja manitseb.
Pisut kõhe oli meie ja kogu projekti jaoks oluliste paberite täitmine, kuhu pidid kirja saama saavutatavad eesmärgid. Saan aru, et fikseeritud eesmärkidel on omamoodi kasutegur ja mingisugune kirjalik tegevus (loe: aruandlus) peaks taolisest tegevusest maha jääma, aga ilmselt pean uue taktika valima. Ametnike ja pedagoogidena on vist raske mõista, et süütu paberite täitmine võib mõne noore inimese jaoks pisut ehmatav olla. Minu “laps” küsis seepeale, kui paberit nägi, et kas ma töötan ka politseis.
Olen mõelnud, missugust abi või kasu see noor inimene minult sai? Pärast kaheksat kohtumist ma oma märkimisväärsete tulemustega väga lehvitada ei saa. Ühte aga loodan, et kahju ma sellele noorele ei teinud. Võib–olla ikkagi suutsin pakkuda talle pisut turvatunnet ja teadmist, et veel keegi hoolib temast...
Kõige liigutavam kogu minu tegevuse juures oli see, kui nn “minu poja” mulle kaks tundi enne oma lõpuaktust helistas ja aktusele kutsus.
Meie riskilastega tegelemine on ilus ja üllas tegelemine, mille kasu on raske mõõta ja hinnata. Aga kas peabki? Ainuüksi juba Leini ja Veikko organiseeritud laagripäevad, bowlingu, kardi- ja muud adrenaliini väljutavad tegevused ning need tüdrukute kokatud pizzad veavad mõõdupuu lakke.
Edu soovides,
Kersti, vabatahtlik